Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus

Too ajaveebiartiklis üks positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis (kasutada võib ülalmainitud Jakob Nielseni kasutatavuse komponente, aga ka muid kriteeriume).

Meediaväljaanded

Otsustasin eraldi positiivse ja negatiivse näite välja toomise asemel hoopis kahe Eesti meediaväljaande veebiversiooni kasutatavust võrrelda, ning seda Nielseni komponentide põhjal. Lõpetuseks toon ka välja teiste konkurentide head ja vead, kes kahe näite vahepeale jäid.

Positiivne näide – äripäev.ee

Kuigi pildil olev leht (äripäev.ee/uudised) ei ole Äripäeva avaleht, satub sinna nt Google’i otsingu kaudu või avalehel oleva menüü kaudu. Avaleht on reklaamide jm segajate poolest siiski kirjum. Otsustasin hinnata just seda lehte, kuna teised konkurendid nii reklaamivaba lehekülge ei pakugi.

  1. Õpitavus – lehte sirvides õpib kiiresti, kuhu klikkides satub uudisele ja kuhu vajutades kuskile reklaamlehele. Menüüde asetused on loogilised ning asukohad kiiresti leitavad.
  2. Tõhusus – ühelt uudiselt teisele liikumine on kiire ning kui aeg-ajalt ilmuvad veerand ekraani katvad reklaamid sulgeda, siis ka artikli saab mugavalt loetud.
  3. Meeldejäävus – kuna ma varem Äripäeva veebi külastanud ei ole, siis ei oska ma ka seda punkti kommenteerida. Küll aga arvan, et kuna siin midagi keerulist ei ole, pole ka midagi erilist meelde tuletada.
  4. Veakindlus – üldiselt on lehel raske midagi valesti teha, kui just täpselt reklaami peale ei kliki. Mingeid peidetud linke ega reklaame pole, mis avanevad tühjale kohale või menüüikoonil klikkides tagaplaanil.
  5. Rahulolu – reklaamid ja tasulised artiklid on küll tüütud, kuid mõistetavad, sest ka nemad peavad leiva lauale tooma. Üldiselt olen portaaliga rahul, kuna lugeja jalgealust reklaamidega ära ei tõmmatud.

Negatiivne näide – uudised.tv3.ee

TV3-e uudisteportaal on tänapäeva veebireklaamide õuduse musternäide. Kas me sellist lehte tahtsimegi domeenile uudised.ee? Pärast kolmeminutilist uudistelugemist on mul taustal lahti kuus ON24 veebilehte, kust ma mitte kunagi mitte midagi ostma ei hakka. Oleks siis olnud Euronicsi või Klicki lehed, siis oleks ka miskit võibolla sirvinud…

  1. Õpitavus – lehel surfates olen õppinud palju: 1) vähem klikke = vähem reklaamlehti taustal; 2) pool lehte täitva reklaami peab iga kord sulgema paremal-üleval nurgas asuva ristikesega; 3) automaatselt mängivad hakkavad heliga reklaamvideod on mõnus reaktsiooniharjutus, kes suudab kiiremini pausile vajutada; 4) üllatus-üllatus – selgub, et uudis on tegelikult reklaamvideo taga, niiet pane julgelt reklaam taas tööle; 5) pole hullu, reklaame näeb ka terve videouudise ajal…
  2. Tõhusus – ainuke asi, mida ma nüüd tõhusalt teha oskan, on terve veebilehe ristist kinni panemine. Või siis reklaamieemaldaja kasutusele võtmine.
  3. Meeldejäävus – kuigi kasutan ka TV3-e uudistelehte esmakordselt, tean juba teistest uudisteportaalidest, et uisa-päisa kuskile klikkida ei tasu. Äripäeva lehel polnud seda teadmist vaja, kuid siin on.
  4. Veakindlus – ütleme nii, et on väheseid kohti, kuhu klikkides ei satu lugeja mõne reklaami peale. Õnneks on parandamine suhteliselt lihtne: klõpsa aga ristikesele.
  5. Rahulolu – kui Äripäeva lehte kasutades tekib mõistmine, miks need reklaamid mul nina ees on, siis TV3-e puhul tekib ainult suur viha kogu selle portaali ja brändi vastu.

Kokkuvõte

Teised meediaväljaanded, nagu Delfi, Postimees ja Õhtuleht, olid võrreldes TV3-e omaga täiesti kasutatavad. Midagi ei lennanud vastu nägu, miski ei hakanud automaatselt mängima. Siiski oli reklaamide hulk suurem kui Äripäeval.

Võrdlus oli minu jaoks nagu eksperiment, mida uuesti korrata ei tahaks. Hea, et kasutan brauseriks Operat, millel on reklaamiblokeerija sisseehitatud. Mis puutub aga vaestesse ajakirjanikesse, siis neid ma võin toetada vaid juhul, kui nad pakuvad mulle võimalust selle sisu eest maksta või piirduvad vaid mõistliku reklaamimääraga (kuigi ka sel juhul võiks olla võimalus reklaame raha eest eemaldada).

Arendus- ja ärimudelid

Analüüsi ajaveebiartiklis üht tarkvara arendus- ja üht ärimudelit mõne konkreetse projekti näitel.

Wabariik

Näiteks võtan oma isikliku Minecraft serveri nimega Wabariik. Kasutan antud projekti nii tarkvara arendus- kui ka ärimudeli analüüsimiseks, kusjuures kindlat mudelit ma selle arenduseks ja müügiks kasutanud ei ole.

Kosemudel (waterfall)

Pilt Wikimediast

Iseeneselegi teadvustamata arendasin peaaegu täpselt kosemudeli järgi: kõigepealt kogusin infot, mida järgmisesse versiooni panna, siis disainisin uue versiooni, hakkasin seda arendama ning enne väljalaset ka testisin. Pärast avalikustamist jätkasin vigade parandusega ning jooksvate muudatustega, paralleelselt alustasin uue versiooni ettevalmistamisega.

Freemium

Ärimudelitest kasutasin freemium põhimõtet: serveris mängimine on kõigile tasuta, kuid müügil on erinevaid lisateenuseid ning -eeliseid, mille ostmisel on mängija “parem” kui teised. Tasulised teenused on enamasti ajalise kestvusega.

Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Loe läbi Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO (eesti või inglise keeles) ja kirjuta ajaveebi selle kohta arvustus.

Kas mina olen häkker?

Sellist küsimust silmas pidades analüüsin ma Raymondi kirjutist enda vaatepunktist ning kui tuju tekib, vaidlen ka mõnes punktis vastu.

Häkkerlik suhtumine

  1. Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist – selline mõtteviis vajab optimistlikku aju, mis ei ole aga alati kõige ratsionaalsem. Optimistina leian aga, et see on täiesti tõsi ning tegelikult elu polegi midagi muud, kui mõttetute probleemidega maadlemine, sellest tuleb vaid rõõmu tunda.
  2. Ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda – nii tõsi, kui see ka poleks, on seda raske täpselt piiritleda. Eriti probleemseks teeb asjaolu see, et ei ole kunagi universaalset lahendust ühele probleemile, nagu ei ole universaalset usku. Inimene, kes tahab ühte probleemi mitu korda lahendada, leiab selleks alati veenva põhjuse ning teda ei saa argumentidega takistada, sest tegu on tegelikult puhtalt usuga.
  3. Igavus ja nüridus on kurjast – mina ei ütleks selle kohta “kurjast”, kuna see on tihtipeale elu alustala. Stabiilsed asjad ongi igavad ja nürid, kuid ilma nendeta ei saa luua midagi uut ega huvitavat. Nagu ka kirjutises on hiljem väidetud, siis igavaid töid tuleb teha enese arendamiseks ja kommuuni panustamiseks.
  4. Vabadus on hea – selle punktiga nõustun samuti, kuigi inimkond ei ole siiani leidnud head tasakaalu anarhia ja autoritaarsuse vahel – oleme alati kahe vahel pendeldanud.
  5. Suhtumine ei asenda kompetentsi – ei asenda, kuid ilma selleta ka ei saa. Nagu vabadusega tuleb ka siin leida teatav kompromiss. Ise leian end pidevalt kahest spektri otsast – kord kiidan end liigselt, teinekord tunnen, et ma ei oskaks nagu midagi.

Kokkuvõttes võin öelda, et häkkerlik suhtumine on mul olemas.

Häkkeri põhioskused

  1. Õpi programmeerima – ja seda mitte ainult otseses mõttes. Programmeerimisoskus ei ole pelgalt programmijupi kirjutamine, mis lahendab mingi probleemi. Programmeerimisoskus on mõtteviis, mida kõigil ei ole. Mulle isiklikult tundub, et see ei ole midagi, mida saab lihtsalt niisama õppida (muidugi ma võin eksida), vaid see on osa isiksusest. Ise olen programmeerimise vastu huvi tundnud juba algusest peale ning tunnen umbes 3-4 keelt. Ühtegi neist ei tunne ma professionaalsel tasemel, kuid lugemisega saan vabalt hakkama küll.
  2. Hangi üks avatud lähtekoodiga Unixitest ja õpi seda kasutama – kirjutan seda postitust elementary OS-i kasutades, niiet siia võib panna ühe linnukese. Tõsi, ma pole Linuxi tööpõhimõtetesse niivõrd süvenenud, kui võiks, aga linnuke on linnuke. Siiski usun, et UNIX-id pakuvad juba tavakasutuseks piisavalt väljakutset, et ilma teatud häkkerlusoskuseta Windowsilt/macOS-ilt üle kolida ei saaks.
  3. Õpi kasutama veebi ja kirjutama HTMLi – ma ei loeks seda nii tähtsaks põhioskuseks, pigem on see hea koht, kust alustada. Mis puutub aga linnukesse, siis olen ka mitmete veebilehtedega tegelenud.
  4. Kui sa ei oska piisaval määral inglise keelt, õpi see ära – see on üks olulisemaid punkte, mis on tõepoolest seotud isiku väärtusega. Olen ka ise tähele pannud, et kui kasutaja internetis inglise keelt (või ükskõik, mis muud keelt) piisavalt ei oska (ehk korrektsuse nimel ei pinguta), ei ole ka erilise väärtuse looja. Emakeele tasemel ma inglise keelt küll ei oska ning mingiks eksperdiks end sel alal ei pea, kuid asja saan korrektselt aetud küll.

Kõik oskused on mul vähemalt pinnapealselt olemas, kuid eks neid on aega veel arendada küll.

Staatus häkkerikultuuris

  1. Kirjuta avatud lähtekoodiga tarkvara – ideaalses maailmas võiks see ju nii olla, kuid kahjuks ei maksa avatud lähtekoodiga tarkvara pooltki nii palju kui suletud. Mille poolt ma aga kindlalt olen, on koodi avalikustamine pärast raha teenimise lõppu. Samuti usun, et kui kood ei ole äriliseks kasutamiseks, toob selle lähtekoodi avaldamine ainult kasu. Ise olen kirjutanud nii avaliku kui kinnise koodiga tarkvara – vastavalt eesmärgile.
  2. Aita tarkvara testida ja siluda – väga hea soovitus, eriti algajatele ning on kasulik isegi siis, kui pole soovi kedagi ka tegelikult aidata: õppimisest saadav kasu endale on kordi suurem kui parandatud vead teistele. Ise olen tegelenud vaid vigadest teatamisega, kuid võiks ju ka teisi parandamisega aidata.
  3. Avalda kasulikku teavet – tegu on esimese “nüri ja igava” tööga, mida häkkerikultuuri staatuse välja teenimine nõuab. Igasugu kasulike dokumentide, teabelehtede ja KKK-de loomine on nagu koristamine – see on tüütu, kuid keegi peab seda aeg-ajalt tegema. Ise pole enda pead sellega eriti vaevanud, täpselt eelnimetatud põhjusel.
  4. Aita hooldada infrastruktuuri – e-postilistide haldamist ja tehniliste standardite loomist ühte patta panna on muidugi huvitav asjade üldistamine… Ütlen vaid seda, et kergemat sorti foorumi modereerimisega olen ka ise tegelenud ning see ei tundunud kaugeltki nii “must” töö, kui võiks arvata.
  5. Teeni häkkerikultuuri – mina ei näe mingit takistust igaühel häkkerikultuuri edendada ja levitada, see õigus ei ole ju piiratud vaid eliidile. Otseselt ma sellega ise tegelenud ei ole.

Selgelt joonistub välja, et mingit erilist staatust mul häkkerikultuuris ei ole, kuid pole hullu – see ei ole mu eesmärk kunagi olnud. Eks näis, mis tulevik toob.

Stiilipunktid

Igat punkti täpsemalt kommenteerima ei hakka, kuna neid on palju. Siin on lihtsalt minu kokkuvõtvad kommentaarid osade kohta:

  • Raske on aru saada, kas on kirjutama õppimise all mõeldud grammatikat või sisu. Igatahes on minul mõlemad täitsa käpas ning selle taga seisab ka riigieksami tulemus – 100%.
  • Ma ei taha üldse nõustuda häkkerluse sel moel raamidesse surumisega. Kuidas olen mina halvem häkker, kui ma ulmest, võitluskunstidest (püstolitest??), meditatsioonist, muusikast või sõnamängudest ei hooli? Ulmefännist hipi-laulja olemine ei pane inimest häkkeri mõtteviisi mõistma mitte üks raas kiiremini kui seda teeks krossisõitjast õudukasõber-ehitaja.
  • Kui nimi ei riku meest, siis kasutajanimi rikub? Võibolla. Ühel juhul on nimi mehele antud, teisel juhul ise valitud (kui see veel saadaval oli…). Küll aga ei ole enda isiku peitmine kasutajanime taha kuidagi seotud “lapsikuse ja tobedusega”. Kas Satoshi Nakamoto on tõesti “luuser”?

Selliste karmide kommentaaridega ma oma positiivselt alanud arvustuse lõpetan.

IT juhtimine ja riskihaldus

  • Kirjelda ajaveebiartiklis kaht tuntud IT-juhti (võivad olla nii Eestist kui mujalt), kes esindavad kaht erinevat juhitüüpi ülaltoodud jaotuses (juht, suhtleja, treener…).

Kõigepealt ei osanudki ühtki kindlat juhti välja tuua, kelle kohta avalikkus (või vähemalt minagi) piisavalt teaks ning kes oleks ka miskit tulemuslikku saavutanud. Siis aga pärast natukest ajuragistamist mõtlesin ka veidi kastist välja ning leidsin meie “IT-ministri” Urve Palo ning RIA peadirektori Taimar Peterkopi. Otsustasin hinnata mõlemi vastavusi materjalis toodud juhitüüpide osas tuginedes viimatistele meediaartiklitele.

Urve Palo

Meie praegune Ettevõtlus- ja Infotehnoloogiaminister on majandus- ning ärijuhtimistaustaga, mistõttu võib öelda, et Ettevõtlusministriks sobib ta väga hästi. Küll aga tekib küsimus infotehnoloogia poolega, millega tal igasugune (hariduslik) kokkupuude puudub ning seega ka võib paljud juhiomadused automaatselt maha arvata. Analüüsiks võtan aluseks 2017. aasta sügise päevakajalise teema – lairibavõrgu “viimase miili” arendamine lõppkasutajateni.

  • Juht (leader) – Palol kui juhil võib ju olla selge pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda (kiire nett maainimesteni), kuid üle kivide ja kändude ei ole see vedamise osa eriti edukalt läinud. Suvel maakondadele õhutustöö tegemise järel ei ole järgmine loogiline samm sügisel riigihanke väljakuulutamine, sest see jätab pool meeskonnast (antud juhul maakonnad) pettunult tegevuseta.
  • Teavitaja/suhtleja (communicator) – ka selle ette ei saa linnukest panna, kuna kas a) maakonnad said suvel Palo entusiasmist ja rahaga lõõpimisest valesti aru või b) meie minister ei oska nüüd sügisel maakondadele piisavalt hästi oma plaanimuutusi selgitada, sest viimased on ju nördinud.
  • Treener/juhendaja (coach– selle punktiga on nüüd 50/50, kuna maakondade “arengut” suutis ta stimuleerida küll, kuid jällegi on probleeme meeskonnatööga.
  • Mentor/õpetaja (mentor) – siin on küll lihtne: IT teadmisi ja kogemusi on proua Palol kahendskaalal null (0, false).
  • Arengumootor (change agent) – tundub, et midagi ta siiski vedada üritab ja see miski ei ole ka väga vanamoeline, niiet siit saab ta plusspunkti.
  • Ülemus (power broker) – teine linnuke on kirjas: kes ikka suudab alguses lubada üht ning pärast teha kannapöörde ja jätta endised partnerid tunnustuseta, väärib ikka tõelise Ülemuse tiitlit, kes ei kohku tagasi oma võimu kasutamise ees.

Mina arvan, et IT-minister Palo esindab arengumootorist ülemuse rolli, teistes jääb tal natuke vajaka.

Taimar Peterkop

Tegemist on õigusteaduskonna taustaga reservohvitseriga, kes praegu töötab Riigi Infosüsteemi Ameti peadirektorina. Kuigi otsene IT haridus tal puudub, on ta varem töötanud Kaitseministeeriumis, kus ta vastutas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamise ning küberkaitse eest. Analüüsiks kasutan peamiselt ID-kaardi fiaskoga seotud ajakirjandusartikleid.

  • Juht (leader) – sihi pani ta juba paika peadirektoriks astudes ning viimase kahe aasta jooksul ei ole märgata olnud sellest sihist kõrvale kaldumist.
  • Teavitaja/suhtleja (communicator) – kuigi Peterkop ei ole ainus, kelle kaudu käis ID-kaardi turvaprobleemide selgitamine avalikkusele, ei saa talle selles osas midagi halba ette heita ning rahvast sai õigel ajal piisavas koguses teavitatud küll.
  • Treener/juhendaja (coach– kahjuks ei oska ma Peterkopi töötajate valikut ning koostöö edendamist kommenteerida, kuid vähemalt meedia ei ole selles osas probleeme näinud.
  • Mentor/õpetaja (mentor) – autoriteeti peaks tal jaguma arvestades varasemat kogemust ohvitserina ning küberkaitse arendamisega. Eriti tuleb ta “õpetaja” külg välja erinevates küberteemalistes ettekannetes.
  • Arengumootor (change agent) – erilist innovatsiooni temast ei kiirga, kuid riigiameti juhina ei ole see ka alati vajalik. Ta on öelnud, et püüab hoida tasakaalu funktsionaalsuse ja turvalisuse vahel, mis on igati mõistlik.
  • Ülemus (power broker) – ID-kaartide sertifikaatide sulgemises oli ka Peterkopil oma roll ning sellise otsuse tegemine ei ole lihtne. Praegu igatahes tundub, et kollektiivne otsus oli pigem õigustatud ning suurem oht sai seljatatud.

Raske on tuua välja kindlat kahte IT-juhi rolli, mis tema juhitüüpi domineerib. Pigem arvan, et tegu on igati tasakaalustatud oskustega juhiga, kes suudab hakkama saada kõigega, kuid samas ei hiilga millegi erilisega.

Kasutatud kirjandus:

  • https://www.mkm.ee/et/uudised/kuues-maakonnas-jatkub-kiire-interneti-baasvorgu-arendamine
  • https://geenius.ee/uudis/riik-investeerib-20-miljonit-eurot-et-maakohtadesse-internet-tuua/
  • https://www.ria.ee/ee/tanasest-on-ria-peadirektor-taimar-peterkop.html
  • http://www.ituudised.ee/uudised/2017/09/27/taimar-peterkop-kuberkuritegevus-on-uha-professionaalsem