Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

  • Loe läbi vähemalt 2. peatükk (lühikokkuvõte ettepanekutest; soovitav on aga kogu teos läbi lugeda) Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ning hinda pakutavaid lahendusi ajaveebiartiklis.

Moral Rights Unchanged – Autorid jäävad autoriteks

Ma leian, et selle punkti muutmata jätmine on igati mõistlik ning on ilmselge, et kui kellegi teise tööd kasutada, tuleb ka välja tuua, kelle poolt see on loodud. Kes seda ei tee, on tavaliselt selle unustanud või on n-ö “pahalane”, kelle eesmärgiks on tihtipeale teiste arvelt tulu teenida, mille vastu aitavad juba kommertspiirangud.

Free Non-Commercial Sharing – Vaba personaalne jagamine

Failide kui selliste jagamine peaks legaalne olema, sellega saan nõustuda. Samuti olen päri väitega, et karmid seadused ja karistused (nt portaalide sulgemised) ei aita illegaalsete failide jagamist vähendada, vaid hoopis tekitavad probleeme privaatsuse rikkumise ja vabaduse piiramise näol. Küll aga ei ruttaks ma kogu personaalset jagamist legaliseerima, see ei oleks ka sisu loojate suhtes päris aus. Pigem võiks jätkuda siiani käinud “sõda” sisuloojate ja piraatide vahel: autorid kasutavad aina arenenumaid tehnoloogiaid oma loomingu kaitseks ning piraadid muugivad neid üksipanu lahti.

Kas loomingupiirajad on üldse kursis, kui raske on tänapäeva tavakasutajal piraattarkvara tööle saada? Isegi mina – vana piraat – olen sellest sisuliselt loobunud, sest viirused ja reklaamvara ei ole enam seda “säästu” väärt. Inimesed jätkavad illegaalse failijagamisega senikaua, kuni on olemas mugav ja mõistliku hinnaga konkureeriv tasuline teenus.

Spotify mugavus on täiesti mõttetuks muutnud muusikafailide ükshaaval allalaadimise ning tänu Steamile ei ole ka mängude piraatimine seda enam väärt. Murekohaks on veel professionaalne videosisu (filmid, seriaalid), mille vaatamiseks on vaieldamatult kõige mugavam viis Popcorn Time (no olgu, teised sarnased teenused samuti). Spotify jt suutsid lahendada muusikajagamise, Steam tegeleb mängudega ning nt Netflix lahendaks ka visuaalse sisu probleemid, kui poleks sisuloojate regionaalseid piiranguid.

Minu jaoks pole oluline, mis viisil ma selle seriaali uut episoodi näen. On autorite otsustada, kas ma vaatan seda legaalselt nende poolt toetatud tasulise teenuse kaudu või illegaalselt mingil muul viisil, kuid selge on see, et ma vaatan seda kohe, kui see kuskil saadavaks muutub.

20 Years Of Commercial Monopoly – 20 aastat kommerts-ainuõigusi

Nõustun väitega, et keegi ei planeeri kindla sisu autoriõiguste puhul sellest järgmised 100 aastat kasumit teenida, seega on nii pikk kaitseperiood tõepoolest absurd. Samuti arvan ma, et 20 aastat on täiesti piisav leiutisest raha “välja pigistamiseks” ning see periood sunnib firmasid pidevalt uusi leiutisi ja sisu tootma, et need omakorda tühjaks pigistada. Samas saab terve ühiskond sisust kasu, kui see 20 aasta pärast vabalt saadavaks tehakse.

Registration After 5 Years – Registreerimine 5 aasta pärast

Ideaalses maailmas ei eksisteeri sellist loomingut, mille autor soovib veel selle eest kasu saada, kuid oma kontaktandmeid kuskil ei avalda või – veel vähem – mille autor ei soovi loomingu kasutamist, kuid ei soovi ka selle eest kasu saada. Kahjuks selliseid juhtumeid siiski on ning seepärast on vajalik “mahajäetud” loomingu kaitsmine.

Viis aastat avaldamisest tundub kommertskasutuse pikendamiseks täiesti mõistlik ajaperiood, kuid oluline on, et autoril oleks vaba võimalus seda igal juhul teha. Ei saa lasta nii juhtuda, et looming muutub avalikuks lihtsalt sellepärast, et vajalik paberimajandus ei saanud õigeks ajaks korda.

Free Sampling – Vaba taaskasutus

Kui rääkida spetsiifiliselt muusikast, siis legaalselt saab praegu teiste loomingut kasutada paroodiates. Mis aga puutub igasugustesse heliklippidesse, meloodiatesse jm helidesse, siis selle teema käsitlemine on juba keeruline. Kas on normaalne, et olemasoleva muusika kokkusulatamine ägedamaks muusikateoseks on keelatud? Aga kas on normaalne, et teised autorid hakkavad lihtsalt omakasupüüdlikult autori raske vaevaga arendatud meloodiat kasutama? See on ainuke punkt, kus mul ei ole lihtne pakutuga nõustuda. Võib ju öelda, et puhtalt meloodiast lihtsalt niisama laulu ei loo, kuid tihti ongi meloodia see, mis defineerib laulu.

A Ban on DRM – Keeld digitaalsete õiguste kaitsetehnoloogiatele

Keeldu on siinkohal tahetud panna sellistele piirangutele, mis takistavad kasutajatel oma õiguste kasutamist. Selge on see, et kui kasutajal on igasugune seaduslik õigus ostetud loominguga mingil kindlal viisil ümber käia, siis tal peab olema ka selleks võimalus. Mis kasu oleks ülekäiguradadest, kui autojuhid poleks kohustatud jalakäijale teed andma?

Minu arvates peaks digitaalsele sisule (e-raamatud, muusikaalbumid, filmid) kehtima sisuliselt samad piirangud, mis füüsilisele sisule (raamatud, plaadid jms). See tähendab, et kui füüsilist raamatut saab kasutaja lugeda riigist olenemata ja senikaua, kuniks tal see alles on, siis ka digitaalset e-raamatut peaks kasutaja saama lugeda asukohast olenemata ja seni, kuniks tal veel see fail alles on. Sama näide kehtib ka teiste analoogsete toodete-teenuste kohta. E-raamat ei ole teenus, vaid toode (vastupidiselt Eesti seadusandluses väidetule). Kuutasuga teenused (Spotify, Elisa Raamat jm teenused, kus kasutaja pääseb sisule ligi vaid kokkulepitud perioodi vältel) seevastu aga on teenused, mitte tooted.

Samasuguste füüsiliste piirangute alla kuuluvad ka mingile kontole ostetud sisu. Kui füüsilist plaati (filmiga, muusikaga, mänguga jne) saab vabalt sõbrale anda/müüa, siis seda peaks saama teha ka virtuaalkoopia puhul. Minu arvates ei ole normaalne, et kui ma ostan 60€ eest digitaalkoopiana mängu, siis ma ei saa seda pärast aastat mängimist anda oma sõbrale mängimiseks. Kui mängutootja leiab, et ta jääks ilma selle piiranguta suurest hunnikust rahast ilma, siis müügu mulle ainult mängu kasutamisõigus, mitte selle terve koopia. Kui ma saan oma füüsilist plaati sõbrale anda, peaks ma saama sama teha selle digitaalse versiooniga.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga