Stephen Richards Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/846/619/thumbnails/big/6190380ba9370b506bf507a9eb0d78808d237d3e/v%C3%A4ga-efektiivse-inimese-7-harjumust.png

Kes meist ei tahaks olla efektiivne? Aga väga efektiivne? Kõlab ju hästi nii-või-naa. Efektiivsus tundub olevat kõige võti, millega saavutada paremaid tulemusi tööl, hobides ja muudes elu valdkondades, sest siis saaks ju saavutada vähema ajaga rohkem. Mida soovitab siis see raamat? Hommikul varem üles tõusta ja kohe mediteerima hakata? Tervislikumalt toituda? Vähem nutitelefonis passida? Natuke ka seda, kuid põhiliselt kõike muud.

“Väga efektiivse inimese 7 harjumust” ei räägi tavalises mõttes efektiivsusest ega ka otseselt mitte harjumustest. Seepärast olin ka sissejuhatust lugedes pettunud, sest lubatud “kiirparanduste” asemel hakati jahuma mingitest paradigmadest ja sellest, kuidas koolis halbu tulemusi saavad lapsed tuleb lihtsalt rahule jätta ja küll nad siis maagiliselt tublideks õpilasteks hakkavad. Kuid ma ei jätnud jonni, surusin hambad ristis autoriga kurjustades läbi sissejuhatuse ja jõudsin lõpuks arusaamale, et tegelikult on ta jutus ka iva sees.

  1. Olge proaktiivne – esimene soovitus räägib sellest, kuidas lõpetada sisutühi vingumine ning võtta probleemidega midagi ette (kasvõi seda, et neid mitte üldse ette võtta, aga ka nende üle virisemine ära lõpetada). Autor selgitab, miks on kasulikum rääkida vormis “ma valin…”, mitte “ma ei saa…”: nii paneb inimene end mõttes juhi, mitte alluva positsioonile – tema juhib enda elu ja valib millegi tegemise mõne teise tegevuse asemel. Seega lõpetab ta aja raiskamise mõtteviisile, et ta nagunii midagi muuta ei saa.
  2. Alustage lõppeesmärki silmas pidades – teine harjumus seisneb selles, et inimene oleks kursis sellega, kes ta sisimas on, kuhu ta elus jõuda tahab ja mida ta selleks tegema peab. Ainuke võimalus jõuda soovitud sihtpunkti on ise oma teekonda kontrollida, mitte lasta teistel seda teha (see seob endasse sujuvalt ka esimese harjumuse). Autor soovitab rahulikult maha istuda ja mõelda, mis on inimese jaoks kõige tähtsamad aspektid – tema missioon. Covey toob ka välja erinevad inimtüübid ja nende “keskmed”, mida nad elus enim tähtsustavad. Sellele toetudes selgitab, miks “printsiipide keskne” (tasakaalustatud) eluviis on parim valik tulemuste saavutamiseks.
  3. Seadke esmatähtis esikohale – kolmandas osas tulevad juba praktilisemad soovitused – kuidas oma nädalat planeerida nii, et lõppeesmärk alati silme eest oleks ning sinna jõudmiseks ka pidevalt edusamme teha (jällegi seob eelmise harjumusega). Autor räägib, kuidas enamik inimesi kulutab põhilise osa ajast tulekahjude kustutamisele ehk kiirelt lahendamist vajavate probleemidega tegelemisele (“I kvadrandi” tegevused). Seevastu annab ta näpunäiteid, kuidas tegeleda rohkem tulekindluse suurendamise ehk probleemide ennetuse ja enesearendusega (“II kvardant”). Võti peitub delegeerimises ja edukas nädala planeerimises.
  4. Mõtle võidan-võidad – neljas harjumus on autori suur soov maailma paremaks muuta. Selles osas ta põhjendab, miks on inimestele kõige kasulikum selline lahendus, kus mõlemad osapooled võidavad võimalikult palju: niiviisi jätkuvad head suhted ilma, et inimene ise jääks tuhvlialuseks. Kuna inimsuhted mängivad igasugustes sotsiaalsetes tehingutes suurimat rolli, siis on esmatähtis, et mõlemad osapooled suudaksid üksteisele näidata, kuidas nad teineteise edust hoolivad ja seetõttu teisel poolel nahka üle kõrvade ei tõmba. Kliendi petmine ei too tema käest uut tulu. Selle mõtteviisi kohta saab lähemalt lugeda Adam Granti raamatust “Anna ja võta”. Sellest harjumusest tooksin veel välja ka Emotsionaalse Pangaarve idee, mille järgi igal suhtel on oma “pangaarve”, kuhu positiivsed teod teevad sissemakseid ja negatiivsed hoopis vähendavad saldot. Selline abstraktsioon muudab suhete seisukorra mõistmise arvulisema mõtteviisiga inimese jaoks kergemaks.
  5. Püüdke kõigepealt mõista ja alles seejärel olla mõistetud – see soovitus on ehk kõige praktilisem, kuna see on suhteliselt selgesõnaline ning on nagunii eduka suhte loomise ja parandamise üks esimesi samme. Kui inimene mõistaks ka tegelikult, mida teine pool – olgu selleks siis äripartner, kriitik või pereliige – mõtleb ja kuidas tema seisukohad tekkinud on, siis saaks ta astuda vastaspoole kingadesse ja näha, kuidas saaks enda seisukohta muuta või oma põhjendusi parandada nii, et ka teine pool mõistaks. Näiteks: kui keegi tuleb oma murega, siis ei tohiks kohe hakata hindama või nõu andma, vaid kõigepealt mõista ning seejärel lasta teisel poolel ise aru saada, mis oleks sobiv lahendus.
  6. Looge sünergiat – tähendab siis seda, et tihti saavutatakse koostööga rohkem kui eraldi pingutades: tervik on suurem kui selle osade summa. Ärimaailmas tähendab see näiteks seda, et firmasiseselt ei tohiks premeerida konkurentsi, kus saab olla ainult üks võitja ja teised oleks kaotajad – meeskonnas on kõik võitjad. Kuid ka konkurentsi saab ära kasutada: konkureerida tuleb enese varasema versiooniga ning vastastega, kellega koostöö ei tooks kasu. Samas on soovitatud ka seda, et kui mõni inimene on vastumeelne või vaidleb vastu, tuleks kasutada eelmist punkti (ikka ja alati seotud eelmise harjumusega), et pöörata erimeelsused vastastikku kasulikuks koostööks.
  7. Sae teritamine – viimane harjumus on pühendatud enesearendusele ja selle artikli sissejuhatuses mainitud soovitustele: tuleb arendada mõtlemist, hoida korras füüsis, käia sisemistes hingesoppides ja tegeleda emotsionaalse rahuldusega. Nagu ka puu langetamine läheb kiiremini teritatud saega, on inimene efektiivsem kui ta arendab pidevalt oma keha ja vaimu.

Mida selle raamatu lugemine mulle juurde andis? Huvitaval kombel ei tunne ma ennast eriti efektiivsemana. Tundub, et see raamat oli rohkem elamise filosoofia kui efektiivsuse käsiraamat. Mis aga uutesse teadmistesse puutub, siis ma tunnen, nagu hindaksin nüüd inimsuhteid ja -aspekte kõrgemalt kui enne. Et elus pole tähtis mitte eemalda-automatiseeri-delegeeri, vaid suhted, eesmärgid ja koostöö. Eks näis, kauaks selline ilus emotsioon püsima jääb.

Kas ma soovitan seda ka teistel lugeda? Jah ja ei. Seda raamatut tuleb lugeda õigel eluperioodil, muidu mõjub see liiga lihtsustatud ja eemaletõukavana. Kes on lugenud juba mitmeid sedasorti eneseabiraamatuid ja eksperimenteerinud erinevate süsteemidega, talle võib selle lugemine üldise elu prioriteetide paikapanemisel abiks olla. Kes aga alles selle rännaku alguses on, soovitan vaadata mõne kergema lugemise poole – näiteks Dale Carniege “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” on väga huvitav näidetel põhinev suhtlemisõpik.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga